Geokeemilised uuringud

Teostame kivimite, mineraalide, fossiilide ja teiste tahkete ainete koostise määramist. Samuti määrame vedelike keemilist koostist alates põhikomponentidest katioonidest-anioonidest kuni jälgelementideni. Esmalt soovitame konsulteerida erialateadlasega, kelle ekspertihinnang aitab jõuda selgusele võimalike analüüside vajadustes ning lubab valida sobivaima meie poolt pakutava analüüsimeetodi.

Sõltuvalt materjalist ja kliendi vajadustest saame pakkuda järgnevaid detailsemaid analüüsivõimalusi, mille abil saab määrata materjalide keemilist ja mineraalset või faasikoostist.

Üldkontakt: Kalle Kirsimäe kalle.kirsimae(ät)ut.ee

Teostatavad analüüsid:

Röntgendifraktsioonanalüüs (XRD) 

Määratakse millistest kristallilistest ühenditest (mineraalidest) aine või erinevate ainete segu koosneb. Meetodi tundlikkus on segude analüüsimisel 0,5%. Ainete kvalitatiivseks identifitseerimiseks saab proovi analüüsida spetsiaalselt ettevalmistamata, kuid kvantitatiivseks analüüsiks tuleb proov (u. 0,5 grammi) peenestada.

Röntgenfluoresents-spektromeetria (XRF)

Määratakse tahkete ainete keemilist koostist.  XRF spektromeetril on määratavate elementide vahemik B5 – U92, määramistundlikkus sõltub keemilisest elemendist ja proovi ettevalmistamise meetoditest (reeglina kuni 5 ppm). Kvantitatiivseks analüüsiks (va juhul kui tegemist on ühtlase koostisega metallisulamite või klaasidega) tuleb proov (5 grammi) pulbristada. Kvalitatiivselt on võimalik määrata keemilist koostist ilma proovi purustamata kuni 4 cm läbimõõduga objektidelt (paksus kuni 2 cm) ja vajadusel ka 0,5 mm suurusega alalt. Spektromeetril on elementkoostise kaardistamise võimalus lahutusega 0,5-0,7 mm.

Induktiiv-sidestatud plasma massispektromeetria (ICP-MS)

Määratakse vedelike ja tahkiste keemilist koostist. Määratavate keemiliste elementide ja nende isotoopide vahemik Li2 – Pu94. Määramistundlikkus sõltub uuritavast ainest ja mõõtmistingimustest kuid reeglina  1-10 ppb. Tahkete ainete analüüsimiseks kasutakse laser-ablatsioon sisestust.

Ioon-kromatograaf (IC), Automaattitraator

Analüütiline meetod määrmaks vees lahustunud peamisi katioone (Li+, Na+, K+, NH4+, Mg2+, Ca2+) ja  anioone (F-, Cl-, Br-, NO22-, NO32-, SO42- ja PO42-) tüüpiliselt 2-5 ml mahuga veeproovidest. Vesinikkarbonaadi HCO32- iooni kontsentratsiooni (vee karedus) määramiseks, toiduainete ning vee/reovee happelisuse-alulisuse määramiseks kasutame tiitrimist automaattitraatoriga

Skaneeriv elektronmikroskoopiline analüüs (SEM)  

Suudab vaadelda ja analüüsida erinevate omadustega mikroskoopilisi tahkeid objekte suurendustel kuni 100 000 korda ja määrata objektide keemilist koostist ja selle heterogeensust mikrotasandil energiadispersiivse (EDS) või lainedispersiivse (WDS) röngenfluoresents analüsaatoritega. Määratavate elementide vahemik C – U, tundlikus kuni 0,01%.

Stabiilsete isotoopide massispektroskoopiline analüüs (isotope-ratio mass-spectrosopy – IRMS) 

Saame määrata vesiniku, süsiniku, lämmastiku, hapniku ja väävli stabiilsete isotoopide koostist karbonaatkivimites, orgaanilistes ühendites ja hüdraat-sulfaat-fosfaat faasides. Analüüsi korratavus 0,1-0.5 promilli. Lisaks on võimalik määrata mitmesuguste looduslike (taimeosised- lehed, juured jne) ja sünteetiliste orgaaniliste ühendite süsiniku, lämmastiku ja vesiniku sisaldust. Meetodi tundlikkuse piir on 0, 01%.